Inimesed liiguvad päevast päeva meeldivaks peetava suunas. Elus on õnnelikke hetki, kuid need ei kesta. See, mida inimene naudib, allub muutustele ega ole püsiv. Igapäevaelus ei keskendu inimene tavaliselt olemasolu püsitu olemuse nägemisele ja mõistmisele, vaid klammerdub püsitu külge. Igapäeva elu sisaldab nii seda, mis inimesele meeldib, kui ka seda, mis ei meeldi. „Esimeses maailma dhamma suttas“ õpetas Buddha, et kord kogeb inimene saamist, kuulsust, kiitust ja õnne, mis toob talle soovitud tundeid. Järgmisel hetkel kogeb ta mittesaamist, kuulsusetust, laitust ja dukkhat ehk kannatust, valu ja vaeva, misläbi kogeb ta soovimatuid tundeid. Seeläbi on inimese elukogemus vahetult seotud tunnetega ning inimene on piltlikult öeldes tunnete ori. Kõik ihaldav on muutumise objekt ja lakkab kunagi. Kui inimese meel on täitunud ihaga liikuda vaid meeldiva suunas ja hoida sellest kinni, peab ta paratamatult kogema kaotusvalu ja pettumust. Inimesed tervitavad saamist, kuulsust, kiitust ja õnne ning mässavad mittesaamise, kuulsusetuse, laituse ja kannatuse vastu. Buddha õpetuse kohaselt ei saa iha ja vaenulikkusega seotud inimene vabaneda uuest sünnist, vananemisest, haigusest ja surmast ehk sansaarast. Selline inimene kogeb ikka ja jälle leina, hala, valu, pahameelt ja ahastust, ega saa vabaneda dukkhast.

Buddha õpetas:

„See aga, mungad, on dukkha arija tõde. Sünd on ju dukkha, vanadus on ju dukkha, haigus on ju dukkha, surm on ju dukkha; kokkupuude ebameeldivaga on dukkha ja lahusolek meeldivast on dukkha; dukkha on see, kui ei saada, mida ihaldatakse; lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku on dukkha.“

Arija järgija puhul, kes on kõlbelise meele toel puhastanud džhaanades oma meele ja saavutanud kaheksa teadmist, virgumise ning vaibumise, on olukord vastupidine. Sellise saavutusega inimene näeb asju ja nähtusi vahetult, nii nagu see tõeliselt on ehk olemasolule vastavalt (yathā-bhūta) ega ole maiste tingimuste ega emotsioonide ori.

Kuidas aga saavutada selline meeleseisund? Kuidas saaks tavainimene (puthujjana) tulla kannatustega seotud unistuste ja fantaasia maailmast välja ning hakata liikuma olemasolu vahetu mõistmise ja nägemise suunas? 

Inimese meeles on objektiivne tegelikkus segunenud subjektiivsete uskumuste, hoiakute ja hinnangutega. Tavainimene ei tee teadmatuse tõttu vahet tegelikkusel ja ettekujutlusel. Kuid selleks et näha asju nii, nagu nad tegelikult on, tuleb õppida eristama, mis on tõeline ja mis mitte. Selline teadmine ja nägemine pole abstraktsioone käsitlev filosoofiline süsteem, vaid praktiline meetod õppimaks tundma iseendaks nimetatavat ja ümbritsevat maailma vahetult, nii nagu see tõeliselt on.

Buddha õpetas, et tegelikkusega seotud ideedesse ja mõtetesse klammerdumise asemel võiks  olla  dhamma ja selle teostamise suhtes avatud. Õige virgumisõpetus ei sisalda abstraktseid ega müstilisi ideid ja praktikaid, vaid rajaneb sellel, mida saab vahetult siinsamas igapäevaelus näha ja kogeda.

Inimene kogeb elus nii oskuslikke meeleseisundeid nagu sõbralikkus, kaastunne, kaasrõõm, lahkus jms, kui ka oskamatuid meeleseisundeid nagu sallimatus, viha, kadedus, ahnus jms. Kõik need seisundid on lakkamatus muutumise jadas. Inimesel pole ühte ja muutumatut teadvust, vaid ta kogeb väga kiiresti muutuvaid teadvusseisundeid (citta) ehk teadvusehetki. Selleks, et jõuda meelepettest olemasolu vahetu mõistmise ja nägemuseni, tuleb meel nägemist piiravatest plekkidest puhastada ja arendada olemasolu vahetu nägemise võimet. Harjutades keskenduses pidevalt muutuvate teadvusseisunditest arusaamist, tekib mõistmine meele esinevatest seisunditest. Tekib ka vahetu mõistmine sellest, et soovimatu ei asu inimesest väljaspool, vaid on meele loodud. Kurbus, valu, lein, viha, sallimatus jt oskamatud meeleseisundid pärinevad inimese meelest, mitte väljastpoolt.

Mis on aga olemas ja mis mitte? Kuna keeles kasutatavad sõnad  „olemasolev“,  „tõeline“, „tegelik“, „reaalne“ jt pole üheselt mõistatavad ja on erinevalt defineeritavad, tuleb esmalt välja selgitada, mida Buddha olemasolu all silmas pidas. Teadvushetked pole kujutlusvõime vaid siin ja praegu esinev tajukogemuse voog. Oskamatut ja oskuslikku teadvusseisundit on võimalik selle ilmnemisel kogeda ja mõista. Kõik, mida inimene kogeb silmade, kõrvade, nina, keele, keha ja meelega, võib tekitada kas iha või vastumeelsust. Enne iha ja vastumeelsuse ilmnemist esineb meeles lihtsalt nägemise, kuulmise vm taju hetkelised momendid, mida saab puhtalt ja vahetult kogeda, ning mis ongi vahetu olemasolu kogemine. See ongi olemasolu kogemine, mis ei sisalda abstraktseid ideid, vaateid, uskumusi, hoiakuid, väärtushinnanguid, ettekujutusi jms.

Nägemine on tajukogemus sellest, mis ilmub läbi silmade nähtavast objektist. Nägemine hõlmab silma tajualust (cakkhāyatana) ehk silma kui organit, välist tajualust (rūpāyatana) ehk nähtavat vormi, silmateadvust (cakkhu-viññāna) ja nende kolme kohtumisel tekkinud silmakontakti (cakkhu-samphassa). See on üks protsess. Silmakontaktile vastava tunde (cakkhu-samphassajā-vedanā), silmakontaktile vastav taju (cakkhu-samphassajā-saññā), silmakontaktile vastavate moodustiste (cakkhu-samphassajā-saṅkhārā) ja silmakontaktile vastava teadvuse (cakkhu-samphassajā-saññā) ilmnemine on aga nägemise protsessile järgnev protsess. Seeläbi on nägemine ja nähtust mõtlemine (= saṅkhārā) ja ning nähtust tekkinud tunne (vedanā), mis võib olla kas heameel või vastumeelsus, erinevad protsessid. Sama kehtib ka kuulmise jt füüsiliste tajuorganitega seotud kogemuste suhtes. Kuulmine on heli kogemine. Kuulmine kui võime erineb sellest, mida ja kuidas me kuuleme. Heli on olemas, seda saab vahetult kogeda. Heli ise aga ei kuule ega koge midagi, helil puudub teadvus. Kuulmise teel tekib kogemus helist.

Dhamma eristab kahte tõde (sacca) ehk tegelikkust. On olemas tegelikkus, mis kogeb, ja tegelikkus, mis ei tea ega koge midagi. Buddha nimetas neid vastavalt nimi ja vorm (nāma-rūpa). Kaastunne, lahkus, sallimatus, nägemine, mõtlemine jms on meelega seotud nähtused ehk nāma. Heli, maitse, kõvadus, pehmus, kuumus, jahedus jms on aga vormiga seotud nähtused ehk rūpa, mis ei oma teadvust ega tea midagi.

Seega, olemasolule vastav ehk tõeline on see, millel on mingi omadus, mille üle on võimalik mõtelda, mida on võimalik kogeda kuue taju ehk „ukse“ abil ja millele saab nime anda. Aga kuidas täpselt saab vahetult kogeda tõelist?

Kõik nāma’d ja rūpa’d on tegelikud, mida saab vahetult kogeda, ilma et oleks vaja neile mõelda või neid nimepidi nimetada. Heli on kõikide jaoks ja kõikjal heli, kiindumus on kõikide jaoks kiindumus ning vastumeelsus on kõikide jaoks vastumeelsus. Heli, kiindumust või vastumeelsust võib üht või teist moodi nimetada või luua neile uue nime, kuid heli omadused ehk tegelikkus jääb samaks.

Nägemine on tegelik ehk nāma. Tavainimene usub, et tema näeb ja mõtleb: „Ma näen“. Kuid nägemine lakkab, see ei püsitu – kus on siis mina?

Kuni inimene usub, et on olemas nāma’dest ja rūpa’dest eraldiseisev mina (atta, atman) või hing (jīvā), kes näeb ja kuuleb, tunneb tundeid ja teeb oskuslikke või oskamatuid tegusid, klammerdub sellekohase vaate külge. Taoline vale vale vaade ei saa aga viia inimest olemasolu vahetu mõistmiseni ega kõikide kannatuste lakkamiseni. Kuni esineb minavaade, pole võimalik kaotada iha, viha, ahnust ega teadmatust, mistõttu on meel orjastatud maiste dhammade poolt, milleks on: saamine ja mittesaamine, kuulsus ja kuulsusetus, laitus ja kiitus ning õnn ja dukkha.

Mina vaatele rajaneva tavaarusaama kohaselt on olemas mõtleja, kes mõtleb, nägija, kes näeb, kuulja, kes kuuleb jne. Dhamma kohaselt pole aga mina olemas, on vaid erinevate objektide kogemisega kaasnevad teadvushetked. Korraga saab esineda vaid üks teadvushetk. Tavapärase tõe ehk subjektiivse tegelikkuse (sammuti dhamma) kohaselt arvatakse, et mõtlemine võib kesta pikka aega, absoluutse ehk ülima tõe ehk objektiivse tegelikkuse (paramattha dhamma) esineb aga erinevate mõttehetkede jada. Korraga saab esineda vaid ühte objekti kogev üks teadvushetk. Pole võimalik ühel ja samal hetkel mõelda erinevatele asjadele. Nägemine on teadvuse hetk, mis kogeb ainult ühte objekti: nähtavat objekti. Peale nägemist võib nähtu üle mõtelda ja peale heli kuulmist seda kogemust meenutada, kuid kuulda ja mõelda ja analüüsida ühel ja samal hetkel pole võimalik. Kõik need hetked on erinevad.

Abhidhamma keskendub nāma ja rūpa mõistmisele ning nägemisele nii, nagu need tõeliselt on. Ideed, inimene, puu jms pole absoluutse tõe kohaselt tegelikkus, neid ei saa vahetult kogeda ja seega ei ole need objektid, millest peaksime arusaamist arendama.

Buddha õpetuse kohaselt kogeb inimene olemasolu kuue meele ehk tajuukse kaudu. Üks asi on seda mõista teoreetiliselt. Selleks, et õppida aga olemasolu nägema vahetult, nii nagu see tegelikult on, tuleb seda praktikas tõestada tegelikkuse vahetu kogemuse kaudu.

Tegelikkusele vastava õige arusaamise loomist õpetas Buddha vormide ja nähtuste hinnanguvaba vaatlemise teel. Keskendumata ükshaaval ilmuvate nāma-rūpa’de tundmaõppimisele, usutakse, et inimene, maja vm objekt on tegelikkus. Abhidhamma kohaselt on need aga ideed, mitte ülim tegelikkus (paramattha dhamma). Vaid ükshaaval ilmnevad nāma’d ja rūpa’d esindavad ülimat tegelikkust. Arusaam pidevalt ükshaaval kogetavatest, tekkivatest ja lakkavatest nāma’dest ja rūpa’dest loob selge ja vahetu arusaama tegelikkusest nii nagu see tegelikul on, olemasolule vastavalt. Sellise mõistmisega lakkavad ka minavaade ja kehapõhine vaade.

Õige arusaamise arendamine nāma’de ja rūpa’de ilmnemisest, esinemisest ja lakkamisest eeldab teadlikkuse ehk sati arendamist. Ka siinkohal on oluline meeles pidada, et pole mina, kes on teadlik ja tähelepanelik, vaid on sati, mis on teadlik ja tähelepanelik. Teadlikkus on seotud teadvushetkeliste (citta) meeleteguritega (cetasika). Teadlikkust võib olla nii (1) oskuslik (kusala) ehk juurduda ahnusetusest (alobha), vihatusest (adosa) ja mitteteadmisetusest (amoha), kui ka (2) oskamatu (akusala) ehk juurduda ahnusest (lobha), vihast (dosa) ja mitteteadmisest (moha).

Kui inimene on helde, on sati see, mis on heldusest teadlik ega unusta heldust. Samuti takistab sati hoiduda elu võtmisest, mitteantu võtmisest, naudingut pakkuvast valest käitumisest, vale rääkimisest ning joovastavatest ainetest ja jookidest. Õigest vaatest ja õigest püüdlusest tekkinud õige teadlikkus (sammā-sati) tähendab igas hetkes püsivat ja kirgast teadlikkust kõigest kogetavast.

Õige keskendus (samādhi) eeldab õige teadlikkuse olemasolu. Õige teadlikkuse loomiseks arendatakse keha, tunnete, teadvuse ja dhammade vaatlemist ning neist vahetu teadlikkuse loomist. 

Inimene kaldub ühendama paljusid reaalsuseid üheks tervikuks. Nii usutakse, et on olemas sinist värvi laud. Kui silmal tekib kontakt mingi objektiga, nt sinise värviga, siis saab silmateadvus (cakkhu-viññāna) teadlikuks värvi kui objekti olemasolust, kuid ei tunne ära, et tegemist on sinise värviga. Nägemine hõlmab vaid objekti ja värvi, kuid ei tähenda äratundmist – see tekib alles nägemisprotsessi järgmises etapis tänu tajule. Nende kolme – sisemise tajualuse ehk silma ja välimise tajualuse ehk värvi ning teadvuse kohtumisel tekib kontakt (phassa). Kontaktile vastavalt tekib tunne (vedanā), mis võib olla kas meeldiv, ebameeldiv või ei-meeldiv-ega-ebameeldiv. Tundele vastavalt tekivad iha (taṇhā), soov ja kirg (chanda-rāga). Mõtlemisega loodud idee värvist ja lauast esindab nāma’t, mis on subjektiivne tegelikkus. Selle protsessi hinnanguvaba vaatlemine esindab aga objektiivset olemasolu. Teadlikkus on osa nii subjektiivsest kui objektiivsest olemasolust, kuid oskuslik teadlikkus sisaldub ihast, vihast ja teadmatusest vabas, hinnanguvabas vaatlemises.

Alustades meele arendamisega ei saa eeldada, et kohe alguses kogetakse paljusid erinevaid sati hetki. Teadlikkus ei unusta kuuest tajuukse kaudu kogetavat reaalsust, kuid selle hetke teadvustamise teel saab arendada arusaamist taju hetkest hetkesse ilmnemisest. Vahetu olemasolu mõistmine arendamine eeldab esmalt rahu arendamise (samatha bhāvanā) teel viie takistuse peatamist ja meele rahustamist. Seejärel on võimalik asuda läbinägemise arendamise (vipassanā bhāvanā) teel vaatlema hinnanguvabalt objekti püsitu (anicca), lõpliku rahulolu puudumise (dukkha) ja minatu (anattā) olemuse vaatlemist ning sellekohase sügava ja vahetu, olemasolule vastava taipamise väljaarendamist. Kuigi osad tänapäeva õpetajad ei pea vajalikuks rahu arendamist ega meele eelnevat vaigistamist ja alustavad läbinägemise arendamisega ilma, et viis takistust oleks peatunud, on Buddha õpetuse kohaselt selline lähenemine vale (micchā) ja lapsik (bāla).

Läbinägemise arendamine viib minavaate lakkamiseni. Tekib mõistmine, et minaks või endaks peetav on vaid nāma’de ja rūpa’de pidev tekkimine ja lakkamine.

Buddha õpetas bhikkhusid arendama õiget teadlikkust ja arusaamist igapäevaelus juba ilmnenud tegelikkusest, olenemata sellest, kas seda tajutakse meeldivana või ebameeldivana. Olemasolu õige, vahetu mõistmine päädib täieliku eraldumise ja vaibumisega ning kogu kannatuste ehk dukkha massi lakkamisega – see ongi Buddha õpetuse tuum ja summum bonum.