TEADLIKKUSEL PÕHINEVATE SEKKUMISTE HETKESEIS

Teadlikkusel põhinevad sekkumised (mindfulness-based interventions, MBI-d) on leidnud kindla koha mitmetes rahvusvahelistes ravijuhistes, sealhulgas täiskasvanute korduva depressiooni käsitlevates soovitustes, mille on koostanud Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon (APA) ning Ühendkuningriigi National Institute for Health and Care Excellence (NICE). Viimaste aastate teadusuuringud osutavad, et nende meetodite kasutusvõimalused ulatuvad märksa kaugemale depressiooni ravist. Tõendeid on kogunenud nende rakendamise kohta mitmesuguste psüühikahäirete ja käitumisprobleemide korral, sealhulgas sõltuvuskäitumiste, traumajärgse stressihäire, viha regulatsiooni raskuste, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, krooniliste valusündroomide (nt fibromüalgia ehk laiaulatuslikud lihas- ja liigesvalud, kurnatus, unehäired ning mälu- ja meeleoluprobleemid), seksuaalfunktsiooni häirete ning psühhootiliste häirete puhul (Shonin jt, 2014). Samuti soovitab Austraalia ja Uus-Meremaa Psühhiaatrite Kuninglik Kolledž kaaluda teadlikkuse kasutamist täiskasvanute liigsöömishäire ravis täiendava ravivõttena.

Kuid paralleelselt kasvava huviga MBI-de kliiniliste ja mittekliiniliste rakenduste vastu on kasvanud ka mure selle kiiruse pärast, millega teadlikkus on oma traditsioonilisest buddhalikust kontekstist välja tõstetud ning psühhiaatrilise ravi valdkonda üle toodud. Täpsemalt keskenduvad need murekohad asjaolule, et esimese põlvkonna teadlikkusel põhinevates sekkumistes (first-generation mindfulness-based interventions, FG-MBI) puuduvad need tegurid, mida 2500 aasta vanuse buddhaliku teadlikkus- ja keskenduspraktika süsteemi kohaselt peetakse teadlikkuse tõhususe maksimeerimiseks vajalikuks.

Lihtsalt öeldes on mõned teadlased, uurijad ja buddholoogid väitnud, et MBI-des kasutatav teadlikkus on oma traditsioonilisest budistlikust käsitlusest sedavõrd muudetud, et saadud meetodit ei ole enam täpne või on isegi eksitav nimetada „teadlikkuseks” (mindfulness).

Nende probleemide lahendamiseks on viimastel aastatel välja töötatud mitu teise põlvkonna teadlikkusel põhinevat sekkumist (second-generation mindfulness-based interventions, SG-MBI) mida on ka empiiriliselt uuritud.

ESIMESE JA TEISE PÕLVKONNA TEADLIKKUSEL PÕHINEVATE SEKKUMISTE ERINEVUSED

Esimese põlvkonna teadlikkusel põhinevate sekkumiste (FG-MBI) alla kuuluvad sellised programmid nagu Mindfulness-Based Stress Reduction (MBSR), mis töötati välja 1970. aastatel, ning Mindfulness-Based Cognitive Therapy (MBCT), mis loodi 2002. aastal. Samasse rühma kuuluvad ka nende programmide hilisemad edasiarendused, näiteks Mindfulness-Based Relapse Prevention (MBRP) ja Mindfulness-Based Eating Awareness Training (MB-EAT). Need sekkumised on oluliselt kaasa aidanud sellele, et teadlikkuse praktika on leidnud tunnustust psühhiaatrias ja kliinilises psühholoogias. Ühtlasi on need pakkunud uut lähenemist kohanemata mõtte- ja emotsioonimustrite reguleerimisele. Erinevalt traditsioonilisest kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, mis püüab mõtteid ja tundeid muuta, rõhutavad FG-MBI-d nende teadlikku märkamist ja neist lahtilaskmist.

FG-MBI-de käsitluses on enim levinud Jon Kabat-Zinni määratlus, mille kohaselt tähendab teadlikkus tähelepanu pööramist sihipäraselt, käesolevas hetkes ja hinnanguvabalt (Kabat-Zinn, 1994). Sellest määratlusest järeldub, et teadlikkus on eeskätt tähelepanuvõime ning seda käsitatakse oskusena, mis võib toimida sõltumatult teistest teadlikkuse ja keskenduse ehk meditatsiooni praktikatest. Mõiste „hinnanguvabalt” kasutamine viitab omakorda arusaamale, et teadlikkus eeldab neutraalset, passiivset ja erapooletut suhtumist kõigisse kogemustesse.

Kuigi nii esimese kui ka teise põlvkonna teadlikkusel põhinevad sekkumised on enamasti üles ehitatud kaheksanädalase grupiprogrammina ning kohandatud lääne kliinilise praktika jaoks, erinevad need oluliselt oma arusaamalt teadlikkuse olemusest. Kui FG-MBI-d rõhutavad hinnanguvaba kohalolu, siis SG-MBI-de käsitluses nähakse teadlikkust aktiivse ja eristava teadvustamisena. Selle kohaselt ei piirdu teadlikkus üksnes kogemuste jälgimisega, vaid hõlmab ka oskuslikku osalemist käesolevas hetkes ning tarkade ja olukorrale sobivate reageerimisviiside äratundmist. Selline lähenemine aitab vältida olukordi, kus hinnanguvabaduse põhimõtet tõlgendatakse ekslikult tegevusetusena isegi siis, kui inimese või teiste heaolu eeldab sekkumist.

SG-MBI-de uuemates käsitlustes määratletakse teadlikkust kui täielikku, vahetut ja aktiivset teadlikkust kogemusest, mida iseloomustab vaimne mõõde ning pidev katkematus hetkest hetke. Lisaks aktiivse teadlikkuse rõhutamisele peetakse oluliseks ka sõna „vaimne” kasutamist, et teha osalejatele selgemaks sekkumise tegelik olemus ja vältida eksitavaid tõlgendusi (just selles küsimuses on FG-MBI-sid sageli kritiseeritud).

Oluline erinevus kahe lähenemise vahel seisneb ka selles, et SG-MBI-des õpetatakse teadlikkust alati koos teiste buddhalikust traditsioonist pärinevate praktikate ja põhimõtetega. Nende hulka kuuluvad: eetiline teadlikkus, püsituse (anicca) ja minatuse (anattā) mõistmine, sõbralikkuse (mettā) ja kaastunde (karuṇā) arendamine ning muud praktikad, mida buddhalik traditsioon peab teadlikkuse tõhusa arendamise lahutamatuks osaks.

EMPIIRILISED TULEMUSED JA PEAMISED TÄHELEPANEKUD

Senised empiirilised uuringud, sealhulgas randomiseeritud kontrollitud uuringud, näitavad, et teise põlvkonna teadlikkusel põhinevad sekkumised (SG-MBI-d) võivad olla tõhusad paljude psüühikahäirete ja käitumisprobleemide ravis. Positiivseid tulemusi on kirjeldatud depressiooni, ärevuse, stressi, skisofreenia, patoloogilise hasartmängimise, töösõltuvuse, tööst tingitud stressi, nikotiinisõltuvuse, viha regulatsiooni häirete ning antisotsiaalse käitumise korral.

Sarnaselt esimese põlvkonna teadlikkusel põhinevatele sekkumistele peetakse ka SG-MBI-de üheks peamiseks toimemehhanismiks inimese võimet võtta oma mõtete ja emotsioonide suhtes suurem psühholoogiline distants. Samas viitavad SG-MBI-de kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed uuringud, sealhulgas kaheksanädalase Meditation Awareness Training programmi hindamised, sellele, et nende mõju ei piirdu üksnes selle mehhanismiga. Uurimistulemused osutavad vähemalt kahele täiendavale toimemehhanismile. Esiteks aitavad SG-MBI-d vähendada egokeskseid mõttemustreid, mille tulemusena väheneb liigne enesekesksus, ennast halvustavad uskumused ning sotsiaalselt eemalduv käitumine. Teiseks on täheldatud vaimsuse süvenemist, mis võib suurendada inimese vastupidavust eluraskustele ning vähendada eesmärgituse ja tähendusetuse tunnet (Shonin ja Van Gordon, 2014).

Kuigi senised tulemused on paljulubavad, puuduvad endiselt otsesed võrdlusuuringud, mis võimaldaksid hinnata, kas esimese või teise põlvkonna teadlikkusel põhinevad sekkumised annavad erinevate sihtrühmade puhul paremaid ravitulemusi. Seetõttu on SG-MBI-sid ka kritiseeritud, väites, et nende vajalikkust põhjendatakse suurel määral ekspertide hinnangute ja buddhalike meditatsioonitraditsiooni põhimõtetega, mitte piisava hulga otseste võrdlevate teadusuuringutega.

MÕJU PSÜHHIAATRITE JA RAVITEENUSTE KASUTAJATE 

Teise põlvkonna teadlikkusel põhinevate sekkumiste (SG-MBI) väljatöötamine ja nende teaduslik hindamine peegeldavad vaimse tervise valdkonnas toimuvat arengusuunda, mille eesmärk on täiustada olemasolevaid teadlikkuspõhiseid ravimeetodeid. Kuigi senised uurimistulemused on julgustavad, on vaja täiendavaid uuringuid, et täpsemalt hinnata SG-MBI-de kliinilist tõhusust ja rakendusvõimalusi võrreldes esimese põlvkonna teadlikkusel põhinevate sekkumistega (FG-MBI). Otseste võrdlusuuringute vähesus ei vähenda siiski SG-MBI-de võimalikku väärtust, kuna need pakuvad patsientidele ravimivaba ravivõimalust, mis järgib senistest kliinilistest programmidest lähedasemalt buddhalikust meditatsioonitraditsioonist lähtuvat, kuid ilmalikku teadlikkuspraktika käsitlust. Selline lähenemine võib olla eriti tähenduslik inimestele, kes tunnevad huvi idamaiste kontemplatiivsete traditsioonide vastu või lähtuvad neist oma maailmavaates.

Kuigi SG-MBI-de väljakujunemist on suuresti mõjutanud kriitika FG-MBI-de suhtes – eelkõige etteheide, et need käsitlevad teadlikkust liiga kitsalt ja reduktsionistlikult –, ei pea neid kahte lähenemist käsitlema vastandlikena. Pigem on võimalik, et mõlemad mudelid täiendavad teineteist ning leiavad rakendust erinevates kliinilistes olukordades.

Sõltumata sellest, milline lähenemine kujuneb tulevikus domineerivaks, viitab teadlikkusel põhinevate sekkumiste üha laialdasem kasutamine ning kaastunde-, sõbralikkuse- ja teiste meditatsioonipraktikate järjest sagedasem kaasamine sellele, et psühhiaatrite ja teiste vaimse tervise spetsialistide väljaõpe peab hõlmama senisest põhjalikumat arusaamist meditatsiooniteooriast. Seetõttu on oluline, et psühhiaatrid omandaksid piisavad teadmised buddhaliku meditatsioonitraditsiooni teoreetilistest alustest ning selle käsitlusest psüühiliste häirete tekkepõhjuste kohta.

Kabat-Zinn J.1994. Wherever You Go, There You Are: Mindfulness Meditation in Everyday Life. New York: Hyperion.

Shonin E, Van Gordon W. 2014. Managers’ experiences of Meditation Awareness Training. Mindfulness. Epub ahead of print 21 August. Crossref. Web of Science.

Shonin E, Van Gordon W, Griffiths MD. 2014. Do mindfulness-based therapies have a role in the treatment of psychosis? Australian and New Zealand Journal of Psychiatry 48: 124–127. Crossref. PubMed. Web of Science.

Singh NN, Lancioni GE, Winton ASW, et al. 2014. Mindfulness-Based Positive Behavior Support (MBPBS) for mothers of adolescents with autism spectrum disorders: Effects on adolescents’ behavior and parental stress. Mindfulness. Crossref. PubMed. Web of Science.

Van Gordon W, Shonin E, Griffiths MD, et al. 2015. There is only one mindfulness: Why science and Buddhism need to work together. Mindfulness 6: 49–56. Crossref. Web of Science.

Baasartikkel: William Van Gordon1, Edo Shonin, and Mark D Griffiths. Towards a second generation of mindfulness-based interventions.

https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC12955499/